JOEL
Mõned inimesed sarnanevad elu endaga. Joel on teataval määral süüdimatu pohhuist, samas Kursi kiriku orelimängija. Ta joob tihtilugu õlut, on tüütu jutuga, suudab fenomenaalse kiirusega Kirjandusmuuseumis vanu käsikirju arvutisse ümber trükkida. Ta kasutab inimesi ära, kes ta lauda istuvad, või pigem kelle lauda ta ise luba küsimata istub, laenab raha neilt, või mangub, et tehku õlu välja. Samas ei tee ta seda liiga tihti, ning maksab, olgu või viis aastat hiljem, võla tagasi. Ta pildistab inimesi ja Tartu vaateid huvitava nurga alt ja on üsna laia silmaringiga. Eriti laialdased teadmised on tal progressiivse roki ajaloo koha pealt. Ta kuulab seda muusikat ise ja sunnib ka teisi kuulama. Kipub lobisema. Samas ei aja kaugeltki liiga lolli juttu ega kurda kehva elu üle, kuigi elus on tal tragöödiaid olnud palju. Kohati on ta isegi pieteeditundeline: kui peale käratada, tõmbub tagasi, teeb solvunud näo, kuigi tegelikult vist ei solvu. Eluliste asjade ja päevapoliitika kohta on üsna teravad tähelepanekud. Jumal teab, mis sorti kurat teda tagant kihutab. Alatasa virvarritab ta mööda linna ringi, samas mingit konkreetset või pakilist asja ajamata. Avaldab naistele armastust, kuid ei tee seda tõsiselt, pigem mängulise ajaviite pärast. Ta meenutab mulle all-linna preestrit, kes ilmub õhtuhämaras kusagilt pika ja luidra olevusena välja, räägib midagi kiiresti ja segaselt, siis kaob jälle. „Mõttetu mees,“ ütlevad paljud ta kohta. Aga mulle ta meeldib, sest tõesti, ta sarnaneb elu endaga: viirastuslik, vastuoluline, tüütav, muunduv, ignorantne, salalik, mänglev, vahel lausa pieteeditundeline, vaimukas, ei eales tujust ära, või kui, siis kuidagi lapsikult. Kohalolev ja samas arusaamatu. All-linna Vaim.
Asukoht teoses
lk 200–201
