Nora kõnnib mööda Puiestee uulitsat surnuaia poole. Feliks uinus juba tunni eest. Karlil on ilmselt hilisõhtune tööots kaelas, igal juhul istus mees pärast õhtusööki kirjutuslaua taha ega pööranud enam pead.
Päike on varsti loojas, aga pärast heleda taevaga päeva ei lähe kottpimedaks veel niipea. Hingamine on korraga raske ja kerge. Kuidas kerge? Päev on olnud mõru. Hommikul tegid nad Feliksiga ringi Toomel ja kaubahoovis, Noral oli tarvis üht-teist majapidamise jaoks ja Karli ametikaaslase naiselt saadud uhkes madala põhjaga kärus mööda uulitsaid logistada meeldis poisile väga. Augusti lõpu kohta oli õhk soe ja suvine. Soerd, ebard ja hale libisesid mööda Nora selga maha. Ta tegi sisseostud ära ja keeras siis käru Roosi uulitsa poole. Kuidagi tuli selline tunne. Ehk on vanamemmel seepi vaja, ja tema oli just mitu tükki head seepi ostnud.
Esiti oli kõik igapäevane. Nad istusid köögilaua taga ja jõid viljakohvi piimaga. Feliks kükitas põrandal ja ladus haokubust välja tõmmatud oksaraagudest hütikest kokku. Nora võttis korvist seebitüki ja ulatas vanamemmele. Kaubahoovist saime, ehk läheb tarvis.
