Kord olime Tartus koos
ja tuju meil oli hoos.
Seal mängis muusika, voolas vein,
õnn joovastas, köitis meid.
Nii tunnile järgnes tund,
kui korraga meenus mull’
ja püsti karates hüüdsin ma:
„Mu sõbrad, pean lahkuma, sest
mind ootab väike neiuke
seal kaunil Tartu Toomemäel.
Tal valged on juuksed, särav ta silm
ja temal võib oodates hakata külm.
On ilmas neide tuhandeid,
sellist ei tea ma siiski teist
kui tütarlaps, kes mind ootamas seal
on Tartus Toomemäel...“
Siis saatuslik sõjatee
viis Tartust mind kaugele
ja noorussõpradest aastaks said
mu lahingukaaslased.
Kuid süda mul Tartu jäi,
kus aeg oli õnne täis.
Ning kaugel mõte ei kustund eal,
et tagasi jõudma pean, sest
mind ootab väike neiuke...
Asukoht teoses
