Kohvikus

Kuues mai, viiskümmend kolm.
Akna alla Vernerisse
istun, tunnen: ajus tolm.
Loidus, roidus murrab sisse.

Susi söögu valemeid.
Mina tellin teed ja saia.
Meeles mureebemeid.
Taevast lund nii valget, laia.

Kevade see karuteene.
Ähmas Toome suures ruudus.
Ees konspekt: poiss, halogeene
tuubi! Kust saaks erksust ruudus?

Uksest mööda – paremale
pööramas näen meest kui naist.
Sumin. Musta kohvi. Male.
Rinnu intellekt ja vaist.

– Kähku käi! – Vist tuleb patt! –
kostab kiibitseja juttu.
– Ei veel. Tuld! – Näe, ongi matt!
– Oh sa mait, küll tuli ruttu!

Suurte sularäitsakaina
tänavale langeb lumi.
Eks taas keemia mind paina:
neli tooks stipendiumi!

Teed. Veel valemite puru.
Eksam ees – ei aine selge.
Sina ise peale suru,
tulevik et koidaks helge.

Keskpäev. Lumi kõigis paigus.
Hämar saju varjus ruut.
– Stalini aeg... – See kui haigus.
– Nüüd ehk viimaks tuleb uut...

– Ennustada küll ei malda,
et nad... keegi... lahkuks siit...
– Liiga paksult vägivalda...
– Seminar mul enne viit.