Pikemaks päevad sirguvad –
rohkem jälle on valgust.
Mahlad pungades virguvad,
aimates kevade algust.
Tihaste häälitsust võradest
heledalt alla tilgub.
Päikestki pilvemõradest
rõõmsasti vastu vilgub.
Lumi katustel laguneb,
rentsleis voolavad nired.
Emajõel jäägi praguneb –
ärkavad ellu kired.
Naerdes avardund tänavail
käiakse kahekesi.
Veetleb uuesti madrust kail
laevu loksutav vesi.
Puistab õnnestav rahutus
talvise tusatuha.
Milline selgus ja mahutus
varsti on üle luha!
Asukoht teoses
lk 28
