Ilmavallas. ...selles linnas on...

...selles linnas on raske, veel raskem on kirjutada linnast neile, kes selles linnas ei ela. Mina elan. Olen ellu jäänud. Võib-olla. Aga linna ma armastan. Pesemata hammastega. Kondoomita. Armastuseta, vihkamisega, iseendaga. Jõega, mis on enam kui mina.

Aastaaegade vaheldumisega, mis on must üle. Paar päeva, paar plikat, ning Taevas skeletina sellest kõigest üle. Selle linna nägu on põlistatud mu õlga kui häbimärk, valgusfoor surma. Linn, mis oma akadeemilisuses on lubanud olla enam kui linn, ei saa olla päris puhas. Jõgi, mis voolab ta vahel, peab midagi ära uhtma. Ehkki ma ei mõista, miks peaksime olema just meie need. Kaldad püsivad küsimustena. Jõe voolamises on alati võimalus, ent aeg ei halasta. Kulgemises pole ju Jumala kõigevägevamat nime. Aga ma elan selles linnas, nimega Tartu.

Raskelt langeb linnas taevas, nii raskelt, et proosat kirjutada polegi vist võimalik.
Teosest
lk 7