Karl Eduard tõusis, avas akna ja istus aknalauale. Puiestik oli pime, kuid järve must pind ja valge supelmaja selle sopis kumendas ometi ähmaselt. Neid sooje, lõhnavaid juulikuu õhtuid ja öid ta armastas, – poisikesena olid nad ühes Krügeriga ekselnud puiestikus, lamanud sõstrapõõsaste all, süües marju otse okste küljest, ja oodanud, kas ei tuleks meelde mõnd seiklust.