Mingist imest. Sellel tänavanurgal asus...

Sellel tänavanurgal asus kaks kioskit. Et üks kiosk, tavaline ajaleheputka, nii meeletult kollane võib olla, avastas ta alles hiljem, teadmata päeval, teadmata tunnil. Kollane ajaleheputka taamal, ebaproportsionaalseks venitatud vahe valge - kui ta oli - jäätisekioskiga, siis punase juugendmajaga (pigem juba kõrbepruuniga, nagu hiljem selgus - muidugi, kui ta seda oli), lihtsalt üks hämusse kaduv üleminek teiste majade ja allee alguse vahel mööda Emajõe promenaadilist kallast. Tollel tänavanurgal, ristumas sild, venivarohelises värviküllastuses sild, pastelselt igavat rohejat värvi - isegi ilma erksavärviliste käsipuudeta; ristumas alleeäärne munakivisillutis, tee, mis Emajõega koos allavoolu oli tulnud, tee ääres rasked, rõsked majad, saun, mehaanikahoov, autosid ja kolarusemeid täis;
ristumas tänav lahkumiseks, mööda Emajõe ja kivimüüri äärt, nende kahe ületamatu vahel ainukese teena; ja ristumas suvi.
Sellel tänavanurgal ootas ta sageli, kaks, kolm või neli korda, võib-olla rohkem, alati tulnuna üle õõtsuva pontoonsilla, millegipärast just, ta mõtles, just äsja vaevaliselt üle lainetava kaitsevärvi ujuvsilla saanud ning siis ootama jäänud, suure ja raske, kustunult kõrbepruuni - nagu osutus hiljem - , tollal nähtavasti alles hõõguvpunase telliskivimaja ääres.
Teosest