Oli neid jahemagusaid hiliskevade hommikuid, kus õhus heljus veel talve lõhna, kuid värske ja kirkana kutsus äsja värvunud taevas ja üha jõulisem päike uuristas raukadegi konte. Rotgeri kõrv erkus. Malbe tuul puhus tasast viisi, esimest, mida ta kuulis. Karjaväravast kostis sööma aetava karja tuhandehäälset ammumist ja määgimist, Riia ja Jakobi väravast turule ajavate talumeeste vankrite naginat, kuigi rae targa nõu kohaselt ei pidanud niigi kitsuses linna mõnel päeval kaupa toodama vankrite, vaid kärudega. Varblasi sablitses, kus sai, iga tera ja mutuka jälil, hobuste turjal, poikvel köögiakendes, hakid pidasid end sündsamalt ülal, ehk küll selja taga värbude kombeid ei salanud, kaarnad seevastu istusid katuseviiludel tõsitsi kui toomhärrad ning üksnes läbimõeldult laskusid jahiretkele, mis oma korralduselt meenutas juba võõramaalgi väga harvu turniire. Kuulda oli lettide ülesseadu Suurel Turul ja ümberkaudu, aina valjemat kära ja rõket, kokku lugemata kinga-, kota- või pastlapaari astu, mis tänavad pani kõlama kui elustuva jõe. Päriski jõe lokseid kajas Rotgerile, nende sees paate ja lotje sadamasse jõudvat, kaubatünne veeretatavat maale, kärutatavat või veetavat linna ja vinnatavat, vintside viginal ladudesse ülakorrustel.
Asukoht teoses
lk 3–4
