Raske vesi. Leidsin ühelt tänavanurgalt...

Leidsin ühelt tänavanurgalt arteesiakaevu, torustik umises, laulis nagu vilbus, pinguldus, aga vett ei raatsinud anda. Läksin hea lootuse peale läbi suure hoone kangialuse, kus tõmbas jahe tuul. Nägin kohe malmnupuga kõrget pumpa, mis seisis väikese õuemaja akna roosas kumas. Kaevud on ikka Tartu uhkuseks olnud, ja vesi, mis sealt tuleb, ja õlu, mis sellest veest pruulitakse. Ja vist jõingi sama ahnelt, sest ei tahtnud tunnistada oma kaotust.

Alles siis, kui olin sulgenud peoga toru, kuulsin tänavapoolsest suurest kivimajast rotatsioonimasinate tumedat müdinat. Valgustatud aknareas liikusid inimeste niitjad varjud ja ühest paistis koguni, nagu vihiseks kogu aeg läbi õhu mingi koot. Viimases aknas, mis oli teistest vähem valgustatud, peaaegu lae all, kirjutas bibliofiili tüüpi vurrudega rauk pakenditele roosa kriidiga mingeid ruunimärke. Kangipoolses otsas oli avatud koridor, mida täitsid suured paberirullid (neid oli ka kuiva suve tõttu õues) ja mis lõppes vastu tänavat seestpoolt riivitud tiibustega.
Teosest
lk 125