Raske vesi. Kui ma piki...

Kui ma piki jõekallast, kus helkisid tuledes paadisadama värvid, Botaanikaaia juurde jõudsin, valitses kuuvalguses täielik inimtühjus ja ma arvasin, et siin peab olema mingi eksitus või olen ma tõesti kaheksakümne viie tuhandelises linnas ainuke loll, kes tahab öökuningannat näha. Värav müüris avanes siiski üle ootuste kergelt ning hääletult, aiasügavusest tuli lindude unist siutsumist, kuu plinkis valgust klaaspaviljonide ruudustikel ja võimatu oli öelda, kas seal sees on kedagi või mitte. Isegi suuremate troopikataimede kontuure polnud klaaskatuse all näha, kuu peegeldus vaid tuhandekordselt, ja alles siis, kui olin sisse astunud, tabasin selle džungli omapärase elu- ning talitusviisi.
Asukoht teoses
lk 123–124