Mõned kirjanikud on maletajad, mõned maletajad on kirjamehed. See tõsiasi sai aluseks Kalju Kääri ja Ülo Tuuliku ürgaegsele mõttele – korraldada iga aasta Tallinna ja Tartu kirjanike välkmalevõistlus.
/---/
Mõnikord kuulus Tartu „meeskonda“ ka filoloogilisi naisüliõpilasi ja naisprofessoreid. Aga Valter Heueri, „Meie Kerese“ autori kohalolu tõi iga kord kaasa ka mingi osa Paul Kerese ülendavast vaimust.
Austusest mõtte algataja vastu nimetati võistlus Kalju Kääri mälestusturniiriks. Mängitakse iga vastasmeeskonna liikmega neli ringi, seega kakskümmend mängu igaüks. Paar korda mängiti ka Tallinnas, muidu ikka Tartu Kirjanike Majas. Auhindu kui niisuguseid ei ole, kuid võiduau on iga kord olnud liigutav, ehkki sõnulseletamatuks sihiks peetakse viigilist tulemust, sest selle saavutamine on kõige vähem tõenäoline, kõige raskem. Paaril aastal jõuti ideaali lähedale: turniir lõppes 51:49! Esimestel aastatel oli edu tartlaste poolel, pärast on läinud võiduau tallinlaste kätte.
Et hea malemäng on alati kuulunud heade kirjanduslike salongide juurde, meenutatakse hea sõnaga Paul Viidingut, Sanga, Semperit, Ado Grenzsteini ning tänasida toimetajaid – Ehinit, Vetemaad, Valtonit, Vanapat – keda kõike. Turniire katsutakse teha veebruari lõpul, vendade Tuulikute ja Kääri sünnipäeva paiku. Muusika ja male jäävad alati sõnakunsti ja kirjandusega lähedalt seotuks – kui mitte muud, siis vähemalt seda tahavad Kalju Kääri mälestusturniirid tõestada. Kas nad aga veel edasi kestavad, ei tea meie enam.
/---/
Mõnikord kuulus Tartu „meeskonda“ ka filoloogilisi naisüliõpilasi ja naisprofessoreid. Aga Valter Heueri, „Meie Kerese“ autori kohalolu tõi iga kord kaasa ka mingi osa Paul Kerese ülendavast vaimust.
Austusest mõtte algataja vastu nimetati võistlus Kalju Kääri mälestusturniiriks. Mängitakse iga vastasmeeskonna liikmega neli ringi, seega kakskümmend mängu igaüks. Paar korda mängiti ka Tallinnas, muidu ikka Tartu Kirjanike Majas. Auhindu kui niisuguseid ei ole, kuid võiduau on iga kord olnud liigutav, ehkki sõnulseletamatuks sihiks peetakse viigilist tulemust, sest selle saavutamine on kõige vähem tõenäoline, kõige raskem. Paaril aastal jõuti ideaali lähedale: turniir lõppes 51:49! Esimestel aastatel oli edu tartlaste poolel, pärast on läinud võiduau tallinlaste kätte.
Et hea malemäng on alati kuulunud heade kirjanduslike salongide juurde, meenutatakse hea sõnaga Paul Viidingut, Sanga, Semperit, Ado Grenzsteini ning tänasida toimetajaid – Ehinit, Vetemaad, Valtonit, Vanapat – keda kõike. Turniire katsutakse teha veebruari lõpul, vendade Tuulikute ja Kääri sünnipäeva paiku. Muusika ja male jäävad alati sõnakunsti ja kirjandusega lähedalt seotuks – kui mitte muud, siis vähemalt seda tahavad Kalju Kääri mälestusturniirid tõestada. Kas nad aga veel edasi kestavad, ei tea meie enam.
Asukoht teoses
