Supilinna kuulus Lepiku tänav just nagu ideoloogia poolest, kuna ka supi keetmisel vajati põletusmaterjali, ja miks ei võinud lepahalge pliidi alla panna?
Tegelikult kandis tänav kunagise majade omaniku Rudolf Leppiku nime, tollele ahnele kinnisvarahaile oli kuulunud umbes kolm neljandikku selle tänava elamuist. Tänavanimi oli jäänud nõukogustamata ainult seetõttu, et nõukogustajad ei tundnud ajalugu. Ka oskas härra Rudolf Leppik õigel ajal lahkuda, nimelt enne 1940. aastat. Nõnda oli mees parematele jahimaadele kolimise teel pääsenud kas küüditamise või mahalaskmise eest.
Seega oli Lepiku uulits oma nime poolest stiilirikkuja muidu igati stiilikindlas Supilinnas. Pealegi veel õigekirjaveaga stiilirikkuja! Aga õnneks mitte tõrvatilk, mis meepoti rikub.
Tänava siksaki kohal möödusid nad plekivabrikust, mida kutsuti „Artell Supilinna metall“ ning kus tehti musti patareitaskulampe, milliseid omakorda kutsuti seasilmadeks.
Tegelikult kandis tänav kunagise majade omaniku Rudolf Leppiku nime, tollele ahnele kinnisvarahaile oli kuulunud umbes kolm neljandikku selle tänava elamuist. Tänavanimi oli jäänud nõukogustamata ainult seetõttu, et nõukogustajad ei tundnud ajalugu. Ka oskas härra Rudolf Leppik õigel ajal lahkuda, nimelt enne 1940. aastat. Nõnda oli mees parematele jahimaadele kolimise teel pääsenud kas küüditamise või mahalaskmise eest.
Seega oli Lepiku uulits oma nime poolest stiilirikkuja muidu igati stiilikindlas Supilinnas. Pealegi veel õigekirjaveaga stiilirikkuja! Aga õnneks mitte tõrvatilk, mis meepoti rikub.
Tänava siksaki kohal möödusid nad plekivabrikust, mida kutsuti „Artell Supilinna metall“ ning kus tehti musti patareitaskulampe, milliseid omakorda kutsuti seasilmadeks.
Asukoht teoses
lk 276
