Nagu enamiku supilinlaste, nii kõditas Kirilligi hinge asjaolu, et viimaks ometi oli Supilinn saanud oma bussid. Ainult üks asi pahandas isehakanud, nimetamata ja määramata Supilinna linnapead – bussid, oinanahad, liikusid nagu jumal juhatas. Või nagu oli öelnud Kolla keeleosav ema Lilli – käib korra nädalas, kuid eile läks ära.
Kui Kirill kuulis oma toas mootorimürina ja rataste võrinat, vaatas ta justament aknast välja ning tähendas ajaleheäärele üles kellaaja. Samas Edasi-lehes ilmunud graafiku järgi pidid bussid peatuma Kirilli maja ees iga poole tunni tagant, aga nehkugi nad seda tegid.