Hingedeaeg. Pöördusin ümber peahoone...

Pöördusin ümber peahoone nurga, et üle Toome kõige otsemat teed oma hotelli minna. Mägi kerkis mu ette sünge ja pimedana, midagi polnud seal enam järel päevasest suursugusest rahust, ta oli võõras ja ohtlik. Hakikisa oli pimeduse saabudes vaibunud, selle asemel näis tuul seal nüüd palju tugevamalt mühisevat, puutüved ähvardavamalt nagisevat, otsekui võiksid nad mulle iga hetk peale langeda. Väga inimtühi oli seal, kuid enam ei sisendanud see tühjus tasakaalu, vaid hirmu, hea, et mõnede hoonete aknad mäel siiski valgustatud olid, muidu oleksin end vist lõpuks hingetuks tormanud, püüdes pääseda igast küljest pealetungiva pimeduse eest.
Teosest
lk. 56 - 57