Näoga elu poole. Ta lonkis vaikides...

Ta lonkis vaikides Toomemäe treppidest üles, jättes õhukese lumekorraga kaetud astmetele esimesed jäljed. Üles jõudnud, vaatas ta tagasi: mööda astmeid kulges alt üles must täpikestest jälgedelint. Toomemäel oli igav. Ka siin võimutses värvitu sügis. Isegi tähetorn oli hallide raagus puude ja põõsaste keskel.
Vahepeal oli taevas pilve läinud. Tuli taas lund, nüüd juba tõelist ja mõnusalt laia. Toomas jälgis, kuidas lumehelbed langesid mantlikäisele ja alguses sulasid seal, hiljem uute helveste langedes muutus mantel valgekirjuks esimesest lumest.
Teosest
lk. 86