Dekameron. Tartlasena meenub mulle...

Tartlasena meenub mulle ennekõike kodulinna kauplus Akord, mis oli hulk aastaid tagasi ainuke omataoline. Praegu pesitseb seal kohvik Pierre. Müügipinnalt ei teinud nimetet kauplus silmi ette keskmisele külapoele. Sinna mahtusid nii raadiovastuvõtjad, televiisorid, magnetofonid kui ka muusikainstrumendid. Väike, eraldatud sektor, kus hädavaevu sai õlg õla kõrval seista neli-viis muusikalembest kodanikku, kuulus heliplaatidele. Nõukogude muusika oli esindatud peaasjalikult üleriigilise monopoolse firma Melodija toodanguga. Valik oli üsna eklektiline ning kohati väga igav. Mõnevõrra paremas olukorras olid klassikalise ja rahvamuusika entusiastid. Aeg-ajalt võis saada vinüülplaadi vennalike rahvademokraatiamaade (Bulgaaria, Ungari, Ida-Saksa jt) ansamblite ja solistide popheliloominguga. Valik oli kaootiline ning sageli müüsid müüjad paremad palukesed letialuse kaubana iseendale või tuttavatele ja sõpradele, kes valmistasid vastutasuks meelehead mõne teise defitsiitse kauba või raskesti kättesaadava hüvega.
Teosest
lk 16