Hiired tuules. Ülikooli teise kursuse...

Ülikooli teise kursuse lõpul venis talv erakordselt pikaks. Aprilli keskel tuiskas ja jääle mängima läinud lastest ei uppunud ükski. Ent kui tuul lõpuks edelasse keeras, muutus ilm üleöö imekauniks. Õhk soojenes kümne kraadi võrra, järsku hakkasid voolama isegi väga musikaalset kõrva oma vulinaga rahuldavad nired; krookused, lumikellukesed ja sinililled õitsesid läbisegi. Et märtsilund polnud paksult, nii et kõrgemad konarused ammu mustendasid, ja kevadisi vihmu ei järgnenud, siis tahenes maa kiiresti, ja peagi kattusid õunapuud valge õitekorraga. Inimesed lihtsalt pidid seisatama, keerama näo vastu päikest ja nautima, et nad on elus. „A place in the sun, koht päikese all!” laususid endamisi võõrkeeleõpetajad ja muidu haritud inimesed. Vaevatumad nende seast tajusid vapustatult, et sel hetkel piisas sellest õnneks. Nii jäidki üleminekuhooaja tavakohased rõivad kappidesse ja naftaliinilõhnalistesse plastikaatkottidesse, sest karusnahad ning labakud vahetati peaaegu üleöö tolmumantlite vastu ning sooja pesu ja mütse kandsid veel üksnes vanad ja haiged või siis põikpead, kes nõnda avaldasid oma protesti mitmesuguste nähtuste vastu.

Teosest
lk 184