Hiired tuules. Victor varus aega...

Victor varus aega, et jaama läheduses natuke jalutada. Siin puhmaste vahel, kus praegu mehed õlut jõid ning hiilisid kahtlase välimusega kassid, tegutses kunagi suveaed. Teine ja suurem suveaed oli olnud Vanemuise tänava mäe otsas. Enam polnud kumbagi. Teatrihoone vastu hakati parajasti ehitama ülikooli raamatukogu uut hoonet. Victor teadis küll, et selle hoidlad mahutavad kord viis miljonit köidet, aga suveaiast oli tal ikkagi kahju.

Mahe kevadine tuul kandis temani üksildase veduri kumeda hõike. Ta otsustas minna jaamarestorani. Teel üle platsi nagu sadu kordi varem vaatas ta kollase hoone teise korruse akendesse. Kas saab ta kunagi teada, mis toimub nende kardinate taga? Talle meeldis kollane jaamahoone väga, kuigi mõistis, et maja on ajast ja arust. Teda tuleks enne filmida, kui masinad ta maha kisuvad, mõtles Victor. Lausa andestamatu, miks säärast suurejoonelist lobudikku nii harva filmides kasutati.
Teosest
lk 56–57