Aga kui kiiresti kevad Tartusse sisse marssis! Alles nõuti elanikelt uulitsate jääst puhastamist, siis sodi kokku pühkimist, nüüd koguni veega üle pritsimist. Ammu see oli, kui keelati õrna jää tõttu Emajõest ülekäik, siis järsku polnudki enam jääd, ja nüüd – nahksild avaliku enampakkumise teel rendile. Vesi tõusis ja tõusis. Aurulaev „Maria“ alustas juba sõitu, esialgu Kastreni, nüüd juba Peipsini. Suurvesi ujutas üle madalamad uulitsad pärmivabriku juures, eriti Supilinnas: üleujutatud korterite elanikel tuli jälle paadiga tuppa sõita. Pärmivabriku juures proovis linn suurveest pumbaga, sel aastal koguni elektrijõulisega, jagu saada; asjatu märutsemine, aga sellest oli juba omamoodi traditsioon kujunenud. Ja ega laevadki ohtudeta liigelnud, kergesti võis ninaga üleujutatud kaldasse põrutada.
Asukoht teoses
lk 136–137
