Majade üksluisus kadus kirendavate aedade varju. Tumepunased metsviinapuuväädid valgetel seintel, meepisaratena kollased ploomid lehtede vahel, tumelillad kreegid – kõik sulasid päikeses leegitsevaks värvide sümfooniaks. Loodus pillas äärelinnale oma ande.
"Kui kaunid!" tähendas Rutt kollaste võipirnide kohta, mis nii edevalt päikesekiirtes helkisid "Nende söömine pakuks lausa esteetilist naudingut."
"Seda naudingut võid kohe endale lubada. Lähme meile!"
/---/
Otsustavaks kujunes Ruti uudishimu. Ta tahtis näha korterit, kus elan oma toanaabri Lauriga, vaadata aeda, kus kasvavad kollased võipirnid. Ja minna polnud kuigi palju, sest Tamme staadionist olime juba möödas.
/---/
Väike aedlinnamaja, mille mansardkorrusel elasime, kuulus ju Lauri tädile, Emma-tädile, nagu teda kutsusime. Ja kuigi seal polnud kunagi tõusnud küsimust, kes on majas peremees, mõistsin väga hästi, et minul polnud siin mingit otsustaja osa. Olin ju kõigest Emma-tädi õepoja sõber. Nüüd aga kavatsesin koguni pirnipuud rünnata!
