Sügisene õhtupoolik. Linn on otsekui vesihallis kuues. Udutab. Aeg-ajalt langeb räästast või telefoni traadilt mõni raske tilk möödamineja kübarale. Uulitsad pole märjad ega pole kuivad, vaid on rõsked. Siin-seal keerleb mõni kollane leht ja kleepub jalgteele.
Inimeste näodki paistavad hallidena, kogu linna näis rusuvat tüdimus. Vana jooksjahaige voorimees istub oma sõiduki pukil ja ohates triigib valutavat säärt, ning näos selline lootusetus nagu enam polekski oodata helgemaid päevi. Ta nähtavasti ootab kedagi, kes praegu viibib koloniaalkaupluses. Nurkadel konutavad ajalehemüüjad, saates etteheitvaid pilke mõnele tõttajale: Miks te ei osta? Eemalt kostavad unised kellalöögid, otsekui oleks udu tunginud isegi kella mehhanismi. Pahur politseinik kuulatab, sügab kukalt ja haigutab – ei lähe täna aeg edasi, vaid venib.
Asukoht teoses
lk 5
