Suvi. Esiteks juba need...

Esiteks juba need portreed... need on kõik enam-vähem kuulsate meistrite tööd ja kujutavad möödaläinud aja tähtsaid mehi. Ma arvan, neist tunnete mõndki, teisal nähtud piltide järgi.
/---/
Mõned marmor- ja kipskujud, – muusad, nagu raamatukoguhoidja seletab... Siis raamatud ilmlõpmata. Terve raamatute mets, raamatute riik. Ja ometi on iga üksiku raamatu kallal mõeldud, töötatud aastate ja aastakümnete kaupa ja on selle eest tasuks saadud tihti ainult viletsust ja kannatust.
/---/
Järgmisel korral näitab vanahärra noormeestele haruldast vanaaegset asja – Ivan Julma lauakella; sealsamas on vene kuulsa luuletaja Puškini kipsmask ja Toome varemete, anatoomikumi ning tähetorni mudelid, mida valitseja iseäraliku tähelepanuga silmitseb. Veel teisi enama või vähema tähtsusega asju on seal, mis on annetatud biblioteegile kingitustena.
/---/
Siin on nõndanimetatud keelatud kirjandus; kirjandus, mis käib praegu maksva riigikorra vastu. Kahjuks ei tohi ma teid selles ruumis olevate raamatutega lähemalt tutvustada, aga et te siiski ei arvaks, otsekui varjaksin just siin seitsmendat Moosese raamatut, siis vaatame ka siia. Nagu näete, on siin kõik enamasti väikesed ja õhukesed raamatud, nõndanimetatud brošüürid, kuna paksemaid köiteid on vähe; põranda külge kinnitatud raamatuid pole aga kogunisti.

Teosest
lk 349–351