Kui kord loomulikumatel olukordadel Tartu ülikooli uuendama hakatakse, siis võib Soome kogemusi ülikooli „poliitikas“ meilgi kasutada. Sõjaaegsed moodustused ei lase end kanda rahuajale, tema saavutusi halvamata, moonutamata. Meie ei päri sõjast mitte üksi majandusliku kitsikuse, vaid ka vaimlise kitsikuse.
Nii sai sakslane okupatsiooni aegu Tartu ülikooli uuendamisega ruttu hakkama: enne saadeti paigale artilleeria rühmad ja ratsavägi, siis tulid professorid tagant järele ja kuulutasid „teadust“.
Nii tegi venelane omal ajal: enne saadeti mõned rügemendid kohale ja siis tulid vene professorid Budilovitšiga eesotsas – ülikooli reformeerima. Täiesti arusaadav oli üldine sügav põlgus, mis nii Saksa okupatsiooni aegsele kui Budilovitši vene teaduskonnale osaks sai. Peaks olema inimesele, kellel vähegi teaduslikku meelsust, otse haavav, kui üksi selle tõttu, et suurtükid sind kaitsevad, teadusmeheks upitatud saad. Rahvusvahelise teaduse nõuete tasapinnalt võid hästi madalamal seista, nüüd võid aga „professoriks“ saada tääkide kaitsel ja su ees peab taganema teadlane, kellest tead, et ta teadusliku meetodi ja süstemaatilise arenemise poolest sinust kõigiti ees on.
Asukoht teoses
