Käsk töökollektiivile: mida rohkem rahvast paraadil, seda uhkem. Ega rahvas nii...

Ega rahvas nii väga vabatahtlikult tahtnud välja tulla. Kuid eks siis kasutati hirmutamist, meelitamist ja vahel ka rahaga äraostmist, et preemiate jagamisel arvestati töötaja panust punaparaadi.

Tartu kammivabrikus küll kunagi ette raha ei pakutud. Floras, kus töötas mu abikaasa, lubati küll juba ette premeerida rongkäigust osavõtjaid. Kammivabrikus nõuti meistritelt ja tsehhijuhatajatelt, et rohkem töölisi välja tuleks ja kästi nimed üles märkida.

Kammivabriku seltskond kogunes Tartus Kalevi ja Lille tänava nurgale umbes tund enne paraadi ametlikku algust, mis oli tavaliselt kell 12. Veoautoga toodi lipud-loosungid kohale. Juhtkond pidi need töötajatele välja jagama. See oli ebameeldiv tegevus, sest keegi tahtnud vabatahtlikult lipu- või loosungivart kätte võtta.

Tehaserahvast paistsid üksikud eesrindlased silma (direktor, parteisekretär, a/ü esimees), kes meelsasti marssisid rahva ees. Suur rõõm tabas neid, kui EKP Tartu Linnakomiteest anti kutse tribüünile. Tribüünilt hüüti mööduvatele kolonnidele loosunglauseid. Tribüünile pääsemist kontrollisid miilitsad.

Tribüünist möödumisel paljastasid mehed pea ja lehvitasid linnajuhtidele mütsidega. Tribüünil olid ka isikud, kes lugesid üle, kui palju inimesi igast kollektiivist mööda marssis. Seda oli lihtne teha, sest igas reas pidi olema kuus inimest. Pärast pühi tehti linnakomitees kokkuvõte: mõnda direktorit kiideti, mõnda aga laideti.
Teosest