Ma ei talu Tartu alati katkisi tänavaid, lõputut pori ja mingit katkisust, poolikust visuaalses mõttes. See on muidugi sõjajärgne auklikkus ja poolikus selles linnas, mida siiani pole suudetud likvideerida. Südalinn kahel pool Emajõge pommitati ju täiesti puruks ja seal on lagedad, nagu alasti, peaaegu puudeta haljasalad tänini, varemed koristati viiekümnendail ära, minu tulekust Tartusse 1967 kuni tänini on vaieldud, kas linna taastada või ei. Uus „Vanemuine” on mäeveerul küll avara vaatega alla Emajõele ja ülejõelinnale, aga see kõik mõjub juhuslikult, planeerimatult. Kahju on Kivisillast. Leidsin toreda komplekti vanu postkaarte sajanditagusest Tartust ja saadan sealt Sulle pilte juurde sellele Tartu-kirjale.
Asukoht teoses
lk 14
