Minu Supilinn. Samal ajal ehitati...

Samal ajal ehitati terve Annelinna paneelmajade mikrorajoonid, sõjaväe lennujaam ning pirakas tankisild üle Emajõe – Sõpruse sild. Rosin oli selles, et Nõukogude Liidus polnud Supilinn väärt midagi. See tähendas, et võimud lasid linnaosal lihtsalt vaikselt laguneda. Riigiomandis majade eest ei kantud enam hoolt ja need inimesed, kellel oli võimalik soetada keskküttega korter Annelinnas, lahkusid esimesel võimalusel ahiküttega puumajadest.

Tudengeid ja boheemlasi tõmbas Supilinn aga nagu magnet, tänu sellele ei jäänud linnaosa tühjaks. Hea oli selle süsteemi juures see, et Supilinna ei lükatud maatasa. Oli omamoodi õnnistus, et soine Supilinna piirkond ei inspireerinud nõukaaegseid linnaplaneerijaid. Aga majad pidasid vapralt vastu need rasked aastad, kui nende eest ei hoolitsetud. Puu võib tunduda ebakindla ehitusmaterjalina, aga tegelikult peab korralikult ehitatud palkmaja ajahambale väga hästi vastu.
/---/
Tartu puhul räägivad moodsatest aegadest oma keelt Tähtvere, Tammelinn ja Toometagune. Igal juhul jäi Supilinn oma puuilus ja suuruses trendidest maha ja mulluse sajandi jooksul sai ta heidikute linnaosa kuulsuse. Agul. Jah, just seda Supilinn ka oli.
/---/
Samal ajal ehk 1990ndatel hakkas Supilinna kolima uut rahvast. Noored, sageli tudengid või magistrandid, kel veidi raha sukasääres, nägid Supilinna elukeskkonda teises valguses – mitte lihtsalt niisugusena, nagu ta oli, vaid ka sellisena, milliseks see võib kujuneda. Just nagu üks põlvkond oleks vahepeal unustanud puumajade mõnud ja avastab neid nüüd uuesti. Mida rohkem on kolinud Supilinna peresid, kes peavad oma südames lugu ahiküttega korterist vanas majas, seda etemaks läheb tänavapilt. Viimase kümne aasta jooksul on vanu maju tehtud korda nii palju, et lootust on – uusehitised ei lämmatagi ehk puumajasid ära.