Tartu. „Kivisilla alt on...

„Kivisilla alt on suurvee ajal kunst üles sõuda,” hakkas ta kõnelema, kui olime sinna jõudnud. Sillakaared koos peegelpildiga moodustasid peaaegu korrapärase ringi. Vool viis meid põhjapoolsesse neist.

Kummaliselt ebareaalne oli seal all olla. Benno hoidis aerudega paadi hoogu tagasi, nii et kestis küllalt kaua, kui jälle välja ilmusime.

Pontoonsilla vahelt läbi, algas mulle tundmatu maailm. Lodjad, maokad ning laisad, losutasid vastu kaldaid, mõned vaevalt põhjaga veepinda puudutades, teised parrasteni vees. Peale selle väiksemad paadid, lootsikud, pandurid ja künad. Kallastel oli propsi- ja lauavirnu. Töö seisis pühapäeva tõttu, harva liikus mõni lotjadel, mõne üksiku paadi juures askeldas inimene.
/---/
„Varsti jõuame siit välja lagedale,” lohutas Benno mind. „Linna taga algavad Ropka mõisa luhad, org läheb laiaks.”

Teosest
lk 70–71