Kallaste. Meie Kallaste-villa, kuhu...

Meie Kallaste-villa, kuhu me sõja juba möllates Tartust kolisime, oli ehitatud soome arhitekti Valter Thomé joonistuste järele, sellesama, kelle punased hiljem mõrvasid – miks, ah miks on nii palju veriseid riste mu elutee ääres! See oli valgeks krohvitud kahekordne ampiirstiilis ehitus lahtiste loggiade ja punase telliskivikatusega, mis paistis kaugele üle lageda välja. Sõja tõttu ei jõudnud me seda kunagi saada täpselt korda – esialgsed laudpõrandad jäid kohale, kuigi oli kavatsus asendada need parketiga; tuulemootor, mis meile oleks keerutanud nii tarvilise elektrivoolu, jäi hankimata ja me ei saanud kunagi istuda puude varjus, mis me ise olime istutanud.

Meil oli meie uues majas ometi mitu tolleaegses Tartus haruldast või tundmatut luksust: olid saali ja söögitoa vahel vedrude abil seintesse lükatavad tiibuksed, oli kamin saalis, oli oma veevärk, mille basseini vesi jooksis hobusejõul ümberaetava pumbaga kaevust, oli valge vannituba aurukapiga. Nädalast nädalasse töötas tislermeister Päts, tulevase riigivanema kauge sugulane, sõnul kirjeldamatu kannatlikkusega parandades vanu, Peterburist pärit mahagonimööbleid, mis pärandusena olid rännanud Liivimaa lagendikele, üks Kiiskiläst ja Viiburist, teine veelgi kaugemalt, isegi Varssavist saati.

Kõige moodsuse tipuks oli meie majas veel keskküte, millest siiski oli rohkem meelehärma ja tüli kui kasu. Küttest hoolimata püsisid meie toad külmad, hommikuti näitas termomeeter sageli vaid viis-kuus kraadi, ja kõige lisaks lõhkesid veetorud, nii et ükskord oli meie väike buduaar veeuputuse võimuses. /---/ Lõppeks läks see nii talumatuks, et reisisin Soome ja tõin sealt mitte ainult ahjude plaanid, vaid vajatavad kahlidki.

Kuid paha õnn kiusas meid üha edasi Kallastel. Sõjaaja tõttu oli võimatu saada küllalt põletuspuid ja meie uusi, ilusaid ahje tuli kütta turbaga, mis küll küdes ja hõõgus oma raudvõre taga, aga ei jaksanud tõsta tubade soojust.

Kokkuvõttes, Kallaste oli valmis saades, kaunis kodu.

Ruumikas alumine hall oma õlgpõhjaliste toolidega ja kaminaga oli vanas eesti talutare stiilis sisustatud, akende ees olid eritellimise peale kootud eesti mustritega kirjud kardinad ja seinasohval taimevärvidega värvitud, Tartu käsitöökoolis kootud vaip, riiuleil vanu, sisselõigetega ilustatud taarikanne ja vakku, laes neljaharuline punane kroonlühter.

Teosest
lk 129–131