Ülikooli ühikas olid jälle ainult duširuumid. Korruse peale üks ruum viie dušiga. Loomulikult oli seal alati järjekord ning ega ruum just soe ka polnud. Kui sooja vett kraanist tuligi, oli seal alati neid, kes ukse lahti tegid, et vaadata, kas mõni dušš on vaba. Koridorist tuli nii palju jahedat õhku sisse, et ruum jahtus maha. Ühel korral juhtus aga, et üle tänava olevas poiste ühikas lõhkes boiler ja seda ei saadud kahe nädala jooksulgi korda. Poisid hakkasid siis ka tüdrukute duširuumi kasutama. Seati sisse küll kord, millal saavad duši alla minna tüdrukud ja millal poisid. Valvelauas oli isegi valvur, kes poiste sissesaamist tõkestas, kui nende aeg ei olnud, kuid ega temagi suutnud vajalikku korda luua. Ei olnud mingi ime, kui mõnikord just siis, kui piigad olid duši all mõnulemas, tormas sinna kaks-kolm poissi sisse. Oh seda kiljumist ja kriiskamist siis! Mõned tüdrukud ei hoolinud aga millestki. Olid koos poistega koos alasti duši all.
Asukoht teoses
lk 32–33
