Päev pole öö ei ole. Kuidas lõhnab Tartu...

Kuidas lõhnab Tartu? Kuidas ta põhimõtteliselt lõhnab?

Kas nagu kirsitubakas, mida suitsetab Jürgen oma kohtunikust isa eeskujul, lõhnab peenelt ja kallilt ja kättesaamatult nagu välismaa? Või nagu läppunud õlle ja odavate Leegi suitsude ja rasva ja keldrimüüridest õhkuva hallitanud rõskuse kokteil Humala õllekas? Või nagu vaniljekuusk taksojuhi Žiguli null-üheksas? Või nagu Hanna, Soome šampooni ja deodorandi, mentooliga Salemi ja magusa unustuse moodi? Või nagu möirgavate kollaste Ikaruste ja logisevate Ford Sierrade pärakutest väljuv hingemattev sinine sudu lörtsisel Riia mäel? Või hoopis nagu esimene härmatis pruunidel vahtralehtedel Toomel, peahoone taga, nagu surm ja lagunemine ja õhtuse peo ootus? Või lõhnab Tartu nagu vettinud kingad, higised tossud, öise Illegaardi kõrtsi suitsust paksud kampsunid ja värskelt õlivärvitud seintega auditoorium 305 peahoones?

Täna lõhnab ta nagu peldik ja kusi ja kirbe haisuga kumm.
Asukoht teoses