Tartust Pariisi ja tagasi. See Kongo, keda...

See Kongo, keda mina mäletan, oli suurt kasvu rahulik ja range härrasmees, autoriteet 1970. aastate Tartu kunstiseltskonnas, kõikide žüriide liige ja kõikide olulisemate näituste kujundaja. Noorematest hoidis ta vaikselt eemale, tegelikult hoidis ta eemale suuremast osast kunstnikkonnast. Ja inimestest üldse. Ja elust.

Käis seejuures iga päev Werneris, istus tagumises nn omnibussi osas kindlas lauas ja seltskonnas, ütles vahel mõne väga täpselt sõnastatud vahemärkuse ning läks jälle mäest üles, ateljeesse tagasi. Kelle laudkonda ta kuulus? Ariste, Laugaste, Vaga tulevad meenutades silme ette: kõik professorid, kõik karsklased, kõik rääkisid omavahel olles vaikselt ja süvenenult.

Uskuge mind, siin ongi konks suuremale osale sellest, mida räägitakse Kongo eraklikkusest – olgu siis varjundiks juures kõneleja kaastunne või solvumus: Kongo ei sallinud nimelt sugugi joodikuid.

Tartu Kunstnike Majas aga oli juba kuuekümnendail (minu lapsepõlve ajal sellessamas majas) joodikutest hirmus raske kõrvale hoida. Maja peal oli neil mitu väiksemat kantsi (Kitse ateljee, Polli ateljee, Rebase ateljee, ühisateljee) ja siis veel üks suurem kindlustus monumentaalateljee näol. Joomine oli ajastu nähe, joomine kuulus kunstielu juurde, juues sõlmiti kokkuleppeid ja filosofeeriti.
Teosest