Tartus oli tol ajal umbes 300 voorimeest, nendest 40 kahehobusevoorimeest. Kui nad tänavatel oma raudrehvidega ringi kolistasid – neid aitasid kolistamises vahvalt veovoorimehed, õllevedajad ja teised veovankrid – siis oli müra rohkem kui tarvis. Ühehobusevoorimehel puudus ka kate ning seljatugi oli üsna madal, nii et sõit temaga küll ei mõjunud kaasa inimkonna hellitamisele.
Kahehobusevoorimehed olid peamiselt saksa üliõpilaste kasutada, kes linnas tihti ringi sõitsid, kuid tegid ka väljasõite Lemmatsi (Riia tee ääres), Mõllatsi (Peterburi tee ääres) ja Ropka (Võru tee ääres) kõrtsi. Hüüd: „Alle Wind nach Juula!” on veel praegugi tuntud, kuigi paljud ta tähendust ei tea. Asi on aga lihtne. Ropka kõrtsimehel oli ilus tütar Julie.
Kahehobusevoorimehed olid peamiselt saksa üliõpilaste kasutada, kes linnas tihti ringi sõitsid, kuid tegid ka väljasõite Lemmatsi (Riia tee ääres), Mõllatsi (Peterburi tee ääres) ja Ropka (Võru tee ääres) kõrtsi. Hüüd: „Alle Wind nach Juula!” on veel praegugi tuntud, kuigi paljud ta tähendust ei tea. Asi on aga lihtne. Ropka kõrtsimehel oli ilus tütar Julie.
Asukoht teoses
lk 69–70
