Geeniuse elu. Alati kui Geenius...

Alati kui Geenius siia sisenes, hoomas ta mingit salapärast lõhna.
Oma lõhn on igal avalikul asutusel. Lõhnavad nii materiaalsed kui ka mittemateriaalsed väärtused. Inimtunded ja -kired lõhnavad niisamuti kui pirukad või pannkoogid. Kui õlleputkas segunes õlle ja hoolimatu bravuuri leitsak, siis restoranis domineeris konjaki ja raske raha tõusikulehk. Siin, käesolevas asutuses, hõljus õhus kohvi ja aristokraatliku vaimsuse peenutsev vine. See kõditas ninasõõrmeid, Geenius tahtis aevastada.
/---/
Selle kohviku kuulsus oli kindlale kaljule rajatud. Siin olid käinud Tuglas ja Semper ja Alle. Siin olid käinud Viiralt ja Mägi ja Kits. Neist meestest levis vaimusuuruse hõngu. Kui nad siin istusid, lehvis õhus nende vaim. Kui nad püsti tõusid ja lahkusid, jäi vaim õhku lehvima, sellest said osa kõik, kes siin viibisid. Veel enam, osasaamine vaimust kehtis tänase päevani. Sest vaim oli imbunud toolidesse, kus kuulsused istusid, ja seintesse, mis neid ümbritsesid. Vanad toolid visati välja, aga seinad jäid. Nii oli ka tänasel külastajal võimalik seintest immitsevast vaimust osa saada.

Kõigepealt oli trepp. Vasakut kätt klaassein, kus kohrutas noorepoolsete vanaprouade hõbehallide lokkide vaht. Daamid vaatasid uudishimulikult kohvitasside kohalt üles, kui Vanapoiss ja Geenius mööda läksid.

Järgmises ruumis oli kaks selgesti eraldatavat ala: vasakul lauakesed, paremal latrid.
/---/
Kohvik oli kui sopiline hiigelmonstrum, paras Noa laev. Või see valaskala, kes Joona alla neelas. Kui eluka klaasseintega suus istusid ainult naised, siis siin, esimeses kõhusopis, vilksatas juba mehi. Vähe küll, aga siiski. Geenius vaatas istekohta otsides ringi, kuid Vanapoiss sammus vapralt edasi sügavamatesse soolikasoppidesse.

Järgmine sopp oli eelmise sarnane. Mehi oli veel rohkem, siin valitses juba peaaegu võrdõiguslikkus.
Teosest
lk 99–100