Tuul kõigutab puude kroone, ja pargis on midagi nõiduslikku, ta on elus, jälgiv, sosistav... kuid neid asju olen ma juba öelnud, võib-olla... ma ei mäleta... võib-olla minu neetud joonelises märkmikus... igal juhul on see tõeline ime.
Taevas mööduvad kiirelt sünkjas-mustad pilved, kuid ei haju, ja peagi saabuv loojang puude ja kesklinna katuste kohal värvib need ookrikarva kollasteks, millist minu silmad eales näinud pole.
Küsin talt katedraali kõrval asuva kuju kohta, selle sama kohta, mis mõned õhtud varem pikalt minu tähelepanu oli endale haaranud – sirge ja uhke olekuga mees, kepp paremas käes, kott üle õla ja raamat teises käes.
Kristjan Jaak Peterson, luuletaja ja Tartu ülikooli esimene eestlasest üliõpilane... üliõpilane... näib endiseaegse pioneerina... kuid needki kaks asja võivad sobida ja võib-olla autentsuse ja hiilguse aegadel nad tegidki nii.
/---/
Siis, ühel hetkel õhk tumeneb ja tugevalt ookrikarva taevas puhkeb varese võimsate tiivalöökide saatel nutma.
Nutab häälekalt, meeleheitlikult, nuuksudes, puhub jäine tuul ning neli noort jooksevad mööda teed silla alla varju, istuvad selle kaare alla, puhkedes naerma.
Asukoht teoses
