Oluliselt muutus kiriku ilme 1923. aastal, mil uuele altarile paigaldati Amandus Adamsoni Carrara marmorist valmistatud 3,5 meetri kõrgune skulptuurigrupp „Tulge minu juurde”. Sellega koos pidi kahjuks ümber kujundama ka altaritaguse apsiidi. Saarinen oli siia kavandanud aknad ning madalale altarile langev särav valgus oli vägagi efektne. Skulptuuriga oli teine lugu, sest tagantvalguse tõttu mõjus see üksnes siluetina. Paratamatult tuli nüüd aknad kinni müürida. /---/
Alles 1932. aastal lisandus Artur Kirsipu projekteeritud hoonetiib, mis erines täielikult Saarineni projektist. Parempoolne tiib jäigi ehitamata.
Tartu vallutamisel 1944. aastal kirik põles. Juba 1947. aastal taastati tiibhoone, kuid kiriku enda ülesehitamine kestis aastakümneid. Alles 1966. aastal sai valmis pool kirikusaali, teise poole ruumist pidi kogudus loovutama hoopis toonase etnograafiamuuseumi, praeguse Eesti Rahva Muuseumi fondihoidlaks. /---/
Nüüd on Pauluse kirikul suurejooneline saal, uhkem kui kunagi varem. Uudsena on keldrikorrusele ehitatud krüpt, kus saab pidada väiksemaid teenistusi, samas on ka kolumbaarium tuhaurnide jaoks. Tiibhoones on nii raamatupood kui sotsiaaltöö ruumid, sealhulgas lastehoid ja supiköök.
Alles 1932. aastal lisandus Artur Kirsipu projekteeritud hoonetiib, mis erines täielikult Saarineni projektist. Parempoolne tiib jäigi ehitamata.
Tartu vallutamisel 1944. aastal kirik põles. Juba 1947. aastal taastati tiibhoone, kuid kiriku enda ülesehitamine kestis aastakümneid. Alles 1966. aastal sai valmis pool kirikusaali, teise poole ruumist pidi kogudus loovutama hoopis toonase etnograafiamuuseumi, praeguse Eesti Rahva Muuseumi fondihoidlaks. /---/
Nüüd on Pauluse kirikul suurejooneline saal, uhkem kui kunagi varem. Uudsena on keldrikorrusele ehitatud krüpt, kus saab pidada väiksemaid teenistusi, samas on ka kolumbaarium tuhaurnide jaoks. Tiibhoones on nii raamatupood kui sotsiaaltöö ruumid, sealhulgas lastehoid ja supiköök.
Asukoht teoses
lk 56–57
