Enamlased Tartus. Tartu jõudes jätsin...

Tartu jõudes jätsin Filosoofi tänava kohal turgusõitja ja hakkasin üksi, paun seljas, oma korteri poole sammuma. Õudne oli käik, kuigi varajane hommik oli, sest iga vastutuleja punaväelane oleks nagu küsinud, kust tuled ja kuhu lähed. Alguses nagu ei märkanud mingisuguseid muudatusi. Ainult siis, kui tuttavad, kes paigale jäänud, vastu tulid, säärikud jalas, vanad mütsid peas ja lagunenud riided seljas, kui mustatöölised, sain aru, et endisest ülikoolilinnast oli saanud kommunistide pesa, või kõige vähemalt taheti seda selleks teha. Korteri jõudes kuulsin, et ka mind juba taga otsimas oli käidud; läbiotsimist aga ei oldud veel toimetatud.

Elamine linnas oli alalise hirmu ja kartusega seotud. Iga minut võis oodata, et sind uulitsal ehk kodus kinni võetakse ning pogrisse pistetakse. Iseäranis moodis olid kinnivõtmised öösi ja nimelt siis, kui enamlased üleüldist taganemist Eestimaalt algasid ning nende vägede arjergardid juba Tartule lähenema hakkasid. Igaüht, kes paremini riides, saadeti soldati poolt kurja ja mõõtva pilguga, tahtes nagu ütelda, et ka sina varsti puuris istuma saad. Alalised kinnivõtmised ja mahalaskmised tõendasid seda. Samal ajal aga ülendati kommunistlikku korda küll „Edasis“ ja kirikus töörahva õpetaja Vallneri ning seltsimees Mägi poolt. Elukallidus tõusis pööraselt. Kui enne okupatsiooni või nael 30 ida marka maksis, siis tuli nüüd 60 marka maksta. Muidugi kannatasid vaesed töölised, kellel vahest ainult mõned sajad tagavaraks olid, kõige rohkem.

Mida päev edasi, seda tõsisemaks muutus seisukord. Suure murega vaadati tulevikku ja oodati pääsmist. Isegi Tartu töölistel oli juba neist paradiisi toojatest villand. Samal ajal hakkasid ka jutud linnas ringi liikuma, et enamlased taganema löödud ja Eesti valitsuse väed Tartu poole liiguvad. Neid teateid räägiti salaja ja ainult kõige ustavamatele tuttavatele. Enamlaste sõjateated ei rääkinud küll sõnagi taganemisest, vaid just vastuoksa, kuulutasid peatset Tallinna valdamist. Kuulujutud ei vaikinud, ja julgemad ning truumad elemendid linnas asusid sala-organisatsiooni loomisele. See kogus teateid enamlaste jõudude ja asukohtade üle linnas ning saatis neid teateid üle frondi. /---/

Kui siis 13. jaanuari öösi vastu 14. jaanuari kaugelt suurtüki laskmine kostma hakkas, ei kahelnud enam keegi, et vabanemise tund lähedal. Vastu hommikut kostsid paugud juba üsna selgesti. Nii said suurtükkide paugud linnale esimesteks rõõmu toojateks. Tartu enamlased nähtavasti ise aga veel taganemise sisse ei uskunud, või lootsid kõige vähemalt linna all veel tugevasti vastu panna, sest 14. jaanuari hommikul algas nende asutustes, nagu harilikult töö: töötasid igasugused kommisjonid, töötas ka mobilisatsiooni kommisjon. Alles kella kümne paiku sai enamlastele teatavaks, et Tartust lahkumine paratamata, mis järele ka paaniline põgenemine algas. Kell 12 oli linn enamlastest tühi. Kuid enne lahkumist panid nad oma ohvrite kallal krediitkassa keldris hirmsa verepulma toime, kus teiste hulgas tapsid professor Hahni ja piiskop Platoni. Veretöö oleks veel hirmsam olnud, kui vangid ei oleks aimanud, mis väljas sünnib ja kui nad rahva abil uksesid lahti ei oleks murdnud, pääsedes sel teel vabadusse.
Pärast enamlaste linnast lahkumist hakkasid inimesed uulitsale ilmuma, vaatamata sellest, et suurtüki kuulid veel õige sagedasti üle linna enamlastele järele vihisesid ja mõned isegi linna langesid. Poodid ja kõik asutused olid kinni. Oli kui pühapäev. Vaikne ja pühalik. Esimesi vabastajaid nähes täitis kõiki rõõmuhüüe. Raekoja ette jõudsid esimestena Kuperjanovi partisaanid, umbes kella 5 ajal p.l. Kuna soomusrongid juba mõni tund varem raudteejaama sisse tungisid. Vabastajad võeti vastu lilledega; ka Saksa preilid olid nende hulgas, kes Eesti sõduritele lille pildusid. Uuesti lehvis sinine-must-valge lipp uhkesti raekojal. Ka teiste Eesti asutuste majakatustele ilmusid nagu kartlikult aegamisi Eesti lipud. Kannatas linn vähe suurtüki kuulide all, ainult paar maja said riivata, kuna ühte pomm sisse langes.

Teosest