Ebareaalne kevadpäike ripub linna kohal. Läbi raagus võrade jõuavad munaploomikollased kiired kõikjale. Üks eriti põnev kiirtekimp tantsiskleb mu kaaslase näol.
/---/
Hall puupink on suunatud avarusse, kus lesib minu sulalumine kodulinn. Näen raekoda, kirikute torne ja kümneid punaseid kivikatuseid. Muruplatsil mitukümmend meetrit allpool võib märgata viimaseid valgeid laike.
/---/
Kõik on korras, paar koolilast jalutab mööda, tõsine noormees ületab mäge, konspektimärss tihedalt kaenlasse surutud, ning sekundi murdosa vältel tundub mulle, et silman eemal, sünnitusmaja nurga juures, vana aednikku. Pole paha.
/---/
Uskumatu küll, kuid sulalumise linna kohal, munaploomikollase päikese kiireteravikes sillerdab värske ja puhas spektrikimbuke.