Sel ajal korraldasin Emajõe veerel Lodjakojas avatud osalemisega saunaõhtuid. Kes teab ja hindab, astub läbi. Praeguse tõmmu, sileda ja moodsalt nurgeliskandilise lodjasepistamisrajatise asemel rõõmustas toona saunalisi ootamatute arhitektuuriliste lahendustega eelkäija, mis oli ehitatud (täpsemalt määratledes kujunenud) sügavale krohvi ja voodrilaudade taha peitunud kahe vana ehitus-soojakvaguni ümber.
Esimesed üürilised – avaliku ranna vetelpäästjad, tegutsesid suvehooajati. Linnavalitsuse loal leidis oma võimaluse asupaigaks vanade jõe- ja järvealuste elluäratamiseks loodud Lodjaselts, kes laiendas vetelpäästejaama, rajades avara, kummuli keeratud lotja meenutava kaarhalli laevaehituseks ja simmaniteks. Kohaldas kahe soojaku vahele ehitise südamesse sätitud saunaasemiku külalisterohkete saunaõhtute vääriliseks ja selle kohal paiknenud pisikese katusealuse jõevaatega toa saunatoimete võlupaigaks. Saunalaval oli ruumi (Tartu Maailmafilmi festivali järelpeol mahtus leili nautima kaks tosinat saunalist (tõsi, seda koos seisukohtadega)). Kerisel rohkelt kive ja parajalt võimu, et ka rahvaste sauna-saunast liiklemist kuumaga kompenseerida. Saunast pääses kümmekonna sammuga otse paadisillale ja sealt jõkke. Voogudest naasnud, võis lebotada vana papli varjus või istuda Lodjakoja ees katusealusel pingil. Kohe papli kõrvalt viis redel jõele panoraamvaatega galerii katuseterrassile, kuhu oli taritud diivan, millelt imetleda mööda kulgevat elu.
Kompleksi mahtus lisaks tegutsev sepikoda. Galeriis leidis uneaegadel ja eriti kehvade ilmastikuolude korral varju õuelasteaed. Vetelpäästjate hooaja lõppedes algas talisuplejate oma. Kõik ühe katuse all. Mõni ime, et koht tõmbas magnetina ligi harjumuspäratuid lahendusi ja nende teostajaid ning ummamuudu rahvast, kes oskas sellest kõigest pidada.
Sauna tagatubadest. Sel ajal korraldasin…
Asukoht teoses
lk 29–30
