Olin esimest korda Tartus: õhtu aprikoosikarva, Supilinna tänavad mudased. Ma ei mäletagi enam, kuidas me sinna sõitsime. Bussiga vast. Puumaja teisele korrusele viis pikk ja lai ning pruun ja järsk tolmune trepp, Tartu majadele kõnekalt iseloomulik. Trepist üles rassides kripeldas mul südamel, et kingitust meil polegi kaasas. /---/
Sel oktoobri- või isegi novembriõhtul olid kõik armsad Tartu arsti-, kunsti-, kirjandus-, füüsika- ja mis-kõik-veel-tudengid kogunenud tuhmi puumajja, kampsunid seljas, näod rõõsad, meel vaba. Sünnipäev! /---/
Iga pidu lõpeb kord. Varastel hommikutundidel läksime Mikuga Kristjani korterisse öömajale. Ta elas Rüütli tänaval. Tal oli tumesinine diivan.
Asukoht teoses
lk 12–13
