Tartu fenomen seisneb selles, et siin on pärismaalane olla millegipärast lihtsam kui teistes kohtades, mida tean. Pärismaalased on siin enda moodi avalikumalt kui mujal. Neil on siin välja kujunenud oma vastastikuse abi ning sõprusvõrgustikud. 25 aasta tagune vaimsus on veel mõnevõrra õhus. Kõige selle tulemusena – kuid ma ei tea, mis on siin põhjus ja mis tagajärg: sama hästi võiks öelda, et kõige selle taga – ilmneb nähtus, mida võiks nimetada Tartu lageduseks. Valitsev ideoloogia ei karga siinsetel tänavatel igal sammul näkku, vaid hoiab vaguralt tagaplaanile, kuigi on justkui valitsev.