Pikema aja jooksul saavad muutused ka siin ilmsiks, saavad lõpuks Tartu kätte. Mitte ainult mu endine tuba pole lagedaks tehtud, vaid ka nakkuskliinik Karlovas on maatasa. Hoone on põlenud, vähemasti see osa, kus oli olnud ühe kirjaniku pelgupaik. Kummaline on vaadata ligunenud puitu hunnikus, mustad sarikad püsti. Keldrisse kukkunud kliinik näeb välja nagu karile sõitnud laev, mis seisab vrakina kummituslikult bussiootepaviljoni taga varemeis, ostukeskuse hõbedaselt seinalt üle tee peegeldub sügispäikest, kissitama ajab. Kõik mädaneb otse silme all unustusse.
Tahan rusude vahele minna, vaadata sarikate alla, kangutada põlenud puitu veendumaks, et seal all pole ühtegi määndunud keha. Vaevalt, et kedagi huvitab, kas keegi sellesse tontlikusse majja sisse põles – siin elasid niikuinii ainult nähtamatud.
Teen sünge õueala peal väikese ringi. Abihooned on püsti ja pealtnäha paistab, et neist mõnes ka elatakse sees. Kõrged puud on alles. Ainult peamaja sees haigutab koletu tühimik, jälle üks tähenduskiht õhemaks kulunud. Mis see mädanema lastud maja, mõeldakse ilmselt, oligi vast pinnuks silmas, lihtsam tuli alla panna kui korda teha. Peagi tekib siin ruum uuteks arenguteks, mõni uhke city näiteks.
Longin mõtlikult ja kuidagi hajameelselt bussijaama, mis asub varemete vahetus läheduses. Olen seda hetke nädalaid mõttes läbi mänginud, nüüd on aeg käes, Tartu surgib minus, häälestab ruumikõverusi lahti muukima, juhib mind sinna, kuhu vaja.
„Tagasiteel saate pileti bussist osta,“ teatab kassapidaja.
„Üheotsapilet…“ Naeratan totralt omaette.
Asukoht teoses
lk 306–307
