Tartu peal asub pöörane kogus virtuaalseid reaalsusi. Peamiselt raamatute näol. Tartu tegelik keskpunkt ja peamine pühamu on TÜ raamatukogu. Inimesed ägavad oma koduste raamatukogude all. Mitte ainult siis kui nad peavad neid kolima või tolmust puhastama, või kui mõni professor, kirjanik, kunstnik või lihtsalt tavaline Tartu raamatukoi on jälle ära surnud ja tema pärijad ei suuda otsustada, mida teha raamatutega – kas püüda laiali jagada (keegi väga ei taha: kes on raamatuinimene, sellel on endal üleliia, ja kes ei ole, sellel pole vaja) või „Teha süda kõvaks” ja viia autokärutäite kaupa keegi ei taha teada kuhu.
Ma tahan, et kui ma ära suren, jääks must maha võimalikult vähe raamatuid. Ainult olulised. Aga ma nii õudselt armastan Tartu vohavate ulmade ränka survet. Süda läheb soojaks kui näen raamatukogus kulunud pintsaku ja hallide bakenbardidega legendaarset klassikalist filoloogi, või tänavanurgal Jekki Rjazinit, või Mehis Heinsaart, kes on väljunud paarinädalasest unelusest Emajõe tänaval või Mulgimaal ja siirdub Põhja-Lätti matkama või Lauri Pilterit, kes protesteerib Reformierakonna valeliku poliitika vastu nõnda, et tõuseb üles igal öösel kell kolm ja hakkab tõlkima itaalia vararenessansi luuletajat, kelle nime olen kahjuks unustanud. Ma elan Tartus nende pärast, ränkade ulmalasude pärast.
