Me jalutasime pikalt mööda Kalevi tänavat, siis tuli Karlova park, kus tehti öösel asju, mis võiks jääda teada ainult politseile ja asjaosalistele. Ma hoidsin hinge kinni ja käsi oli valmis taskust telefoni haarama. Ma teadsin enda väärtust, ma olin üsna noor neiu, ja mul ei olnud mingit kavatsust olla laibana „Tartu Postimehe“ esikaanel. Mu ema oli juba piisavalt üle elanud, et sellist uudist lugeda.
Aga siis pööras ta Salme tänavale, Tolstoilt paremale, Lindast vasakule. Ma muigasin.
„Mu nimi on tegelikult Linda Karol. Isa pani Linda ja ema tahtis Karolat.“
„Kompromiss.“
„Ei ole. Linda jäi ju esimeseks.“
Ma tahtsin midagi teravmeelset juurde lisada, aga siis hakkas uuesti vihma sadama . mul oli Geidi ja Tõnise seeneilma üle ainult hea meel -, aga Kristjan haaras mul käest ja me jooksime. Nagu filmis.
