Ükski vähegi suuremaid rahvahulgakesi koondav üritus ei pääse Tartus mõjule. Isegi valimised on Tartus peaaegu võimalik üle elada neid tähele panemata. Üleüldse on lihtsalt hämmastav Tartu tänavate hingemattev neutraalsus. Mitte keegi ega miski neil ei ole sinusse puutumisest huvitatud. See on muidugi ebanormaalne. Noore ja üksildasena oli see õudne. Igaüks ei jaksagi sellist teraskalki null-kommunikatsiooni taluda. Ega see ilmselt polegi kõigi jaoks. Aga kui ära talud, hakkab meeldima. Isegi võibolla: hakkab jälle meeldima. Sest juba varasest teismeeast saadik 1990. aasta paiku on mulle kõige rohkem meeldinud südasuvine Tartu – alates jaanipäevast, kui tudengid lahkuvad, kuni augusti lõpuni, mil nad tagasi tulevad.
Asukoht teoses
lk 113
