Tuba 116. Taevast langeb pehmeid…

Taevast langeb pehmeid valgeid helbeid.
Neist moodustub paks ja kohev ollus, mida on hea väikeseks palliks patsutada.

Vastasmaja realiste see muidugi ei huvita, nemad käivad, nina maas, ja tegelevad peast arvutamisega.

Asjata!

Uue Pälsoni sissekäigu varikatusel on koha sisse võtnud mõned esimese korruse noormehed.
Et kaitsta kolmel kõrgemal korrusel elavaid neide.

Kelle eest?

Kohe näete.
Viuuu, ja ühe realisti mantliesisele maandub sõbralik filoloogiline saadetis.

Realist lõpetab peast arvutamise, tõstab pilgu ja pageb siis oma ühika kaitsvate seinte varju.
Et naasta sealt minut hiljem koos teiste realistidega, keda on 1 × mitu.

Nüüd on kaitsmine igati põhjendatud.
Sest ka realistid asuvad positsioonidele ja avavad Uue Pälsoni suunas vastulume.

Kahe ühika vahel tänaval kulgevaid lihtsaid nõukogude inimesi ei ohusta miski.
Pallikesed lendavad kõrges kaares üle nende pea.

Meeleolu on sangarlik-helge, nagu Kongresside Palees pärast vaheaja väljakuulutamist.

Teosest
lk 58–59