Käisin Tõnise juures ja riidlesin päris kõvasti. Ütlesin, et kas ta üldse kujutab endale ette, millisesse ohtu ta seab Tallinna linna ja ka iseenda. Tartu käsilasi on ju kõik kohad täis. Näiteks hambaarstid – need on viimane kui üks Tartu ülikoolis õppinud. Rääkisin Paltsile et – vaata, hakkab sul näiteks hammas valutama, lähed tohtri juurde, aga see on Tartus välja koolitatud ja puurib sind kättemaksuks nii kaua, kuni puur kuklast välja tuleb!
Palts ehmus muidugi ära ja lubas vabandust paluda. Oleks see nii lihtne! Tartlased on uhke tõug, neid niisama kergesti maha ei rahusta. Ütlesin Paltsile, et tema ainus võimalus on minna Tartusse paljajalu, seljas vana kartulikott ja langeda põlvili rektor Aaviksoo jalge ette. Siis ehk õnnestub sõda ära hoida. Palts nuttis ja ütles, et teeb kõik, mis tarvis, peaasi, kui õnnestub oma elu päästa.