1.
Läbi okste haraliste
lehte puhkevate viirgab,
ümber tuttavsaraliste
katuste see kevad kiirgab.
Linn, maasüda! Majad, aiad
kahel pool jõejooma veerul,
omaks vaateveerud laiad,
avanevad oru keerul.
Viipab tähetorni vaatus
üle Jaani kõrge kikka,
vahelt võrade seal raatus
tundi tundlikku lööb pikka.
Virvad pakatama pondund,
urvalõhna huljub uiduks,
linnaserva sopid sondund,
uneski veel silma suiduks.
Uhtmaa luhad, väljad, talud,
kevad künni mustav vagu.
Oras haljas. Pruunjad salud
kaugel rohendavad nagu.
Kuule, kiur all päikse sära,
puiestik mäel laulma hakand,
hele kõlab kurgupära,
kraaksumised ladvus lakand.
Sulab, sulab kiirte kulda
Toomimäel mõtte mõnu.
Vajund allamäge mulda
vallutuse vägisõnu.
2.
Sosiskledes puhkeb lehis
ligi lagund katedraali,
püstleb veel keskaegne ehis
uhket varemete maali.
Punakivist müürid, sambad,
tule, vere karva pärand.
Kord toomkirik. Ajahambad
laeks tal taeva lae järand.
Kas veel hakiparv ei kisand
naaklemist kui mingis röövis?
Hakilgi auks kirikisand
pole olla laostund löövis.
Ei Te Deum enam hooleks
lubjarähas, rusuheinas.
Surnud suurusega pooleks
veel kaaraknaid siiski seinas.
Näe, peaaltari kus koori
uusaeg astund uksest sisse,
sammub vanu, rühib noori
raamatuga olemisse.
Rabisevad teede kruusad
teadumuste astmevahet,
eemalt Hellasest kui muusad
tervitavad tarkustahet.
Au ja kiitus neil, kes taastand
vaimulinnuse nii mäele,
istutand, kus vaenud laastand –
täna kätt veel annaks käele.
3.
Tasemini Ilo hääli
vint ja rästas võinuks heita.
Rinnal närbuvat näed nääli,
neidised ei raatsi peita.
Kitkut enda küljest mõnda,
soovi siia, soovi sinna:
käimisrada sitkund nõnda
alla ülikooli linna.
Vaimu viljelus! Su tõtlus
helde päeva maheduses.
Mõtlikumgi ettevõtlus
katsumisel jaheduses.
Mõtisklevad filosoofid
vaher, saargi videvikul.
Puiesteed kui luulestroofid
ehavalgel imelikul.
Üle tänava sälklõhust
ehav sild see kõiki kannab,
all kel puudus kevadõhust
õhtu hõllandust sel annab.
Noormees, neidis sillakaarel
õhetamas õhtuvärve.
Kaovad jõele aerupaarel
sõudma uduvalget järve.
Hiljub vaikseks häälte suma,
helkleb ärkliaknais kaua.
Ei veel kustu valguskuma,
lamp ja laup näib üle laua.
Asukoht teoses
