30. novembril 1883. aastal Võnnu kihelkonnas Kuristal sündinud Gustav Suits on vaieldamatult üks XX sajandi esimese poole Tartu tähtsamaid kultuuri- ja kirjandusloo sümboleid.
Suitsu otsesed seosed Tartuga algasid Tartu Aleksandri gümnaasiumiga (Tartu kubermangugümnaasium), mille ta lõpetas 1904. aastal kuldmedaliga. Samal aastal astus ta Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, kuid siirdus juba järgmisel aastal Helsingi ülikooli (erialad Euroopa nüüdiskirjandus, soome keel, kirjandus ja rahvaluule) ja lõpetas selle 1910. aastal. Järgnesid töökohad Helsingi ülikooli raamatukogus ja Helsingi vene gümnaasiumis.
Alates 1921. aastast oli Suits taas seotud Tartu ülikooliga, alguses eesti ja üldise kirjanduse professori kohusetäitjana, alates 1924. aastast erakorralise ja alates 1931. aastast korralise professorina.
1944. aasta aprillis põgenes Suits Soome kaudu Rootsi ja leidis töökoha Nobeli instituudi raamatukogus. Gustav Suits suri 23. mail 1956. aastal Stockholmis.
Gustav Suits on koos Friedebert Tuglasega eesti kirjanduskriitika rajajaid. Tartu ülikooli legendaarse kirjandusõppejõuna kujundas ta eesti akadeemilise rahvusliku kirjandusteaduse sündi, oli meie vanema põlvkonna filoloogide õpetaja.
XX sajandi alguses oli Suits Noor-Eesti kirjandusliku rühmituse üks vaimseid juhte ja rühmituse albumite ja ajakirja toimetaja.
Temalt on ilmunud luulekogud „Elu tuli“ (1905), „Tuulemaa“ (1913), „Kõik on kokku unenägu“ (1922) ning paguluses „Tuli ja tuul“ (1950).
Lisaks luuletustele on Suits avaldanud kaks esseekogu: „Sihid ja vaated“ (1906) ja „Noor-Eesti nõlvakult“ (1931) ning uurimusi Eesti kirjandusloost (eeskätt Kreutzwaldist, aga ka Tammsaarest, Underist, Barbarusest jt). Gustav Suits oli Akadeemilise Kirjandusühingu asutajaid ning selle esimene ja ainus esimees aastatel 1924–1941.
