Sammus meie uustulnukas üles Toomimäele, siis astus ta raagus puiestikku altlinna sumast kõrgemal pinnal. Ülikooli noorusaastate istandik, polnud taevasse kasvanud puid. Aga ülikooli ehituskomitee hoolitsus oli siin teinud kena ja tulemusliku planeerimistöö. Endiste kantsijäänuste auklikud prügiasemed tasandatud nägusaiks puiesteiks, räpase kasarmu ja karjamaa kõrvest loodud ilus vabaõhuline kosutuskoht.
Mõnus oli siin nüüd jalutada igal aastaajal, ja kelle uudishimu käis teadusliku tegevuse poole, selle pilk avastas ühe akadeemilise asutise teise järgi. Toomivaremete restaureeritud kooriruum teenis ülikooli raamatukogu mahutamist, aga ümberehitise alumist saali tarvitati ka jumalateenistuseks. Variseva kirikugootika rikkumist valgustusega meie ringivaataja küll vaevalt kahjatses. Raamatukogu iseäraliku keskaegse korteri vastu seisis kliiniku kolmekordne uus ehitis kolmenurgelise viilu ja laia trepiesisega. Üle sillakese minnes – all vallirusudest läbimurtud tänav – paistis taamalt anatoomikumi kuppel. Uute tiibade ehitamine anatoomikumi rotundi külge oli parajasti teoksil. Need olid nähtavused arstiteaduse jüngriks lootliku ligineja jaoks. Vasemat kätt tõstis õpetatud Tartu kuulsust tähetorn oma aja kohta võrratu refraktori ja kellavärgiga taevakehade kauguse ja liikumise mõõtmiseks.
Võis tähetorni kingul mõtteis peatuda. Vaadata hilissügist Tartu panoraami all orunõos Emajõe luhtadega linnasõrvadel. Üle katuste venivaid suitsusagaraid õhus halliks vanumas nähes tõusis aimus sellest, mis kõik see kolkaline maakonnalinnake võlgnes ülikoolile oma varemeist virgumise eest, oma seisakust liigutamise eest. Aga ühtlasi tundus nagu hingaks sõjatormides kannatanud vana Tartu olevik vagusat eemalolu igast vapustavast liikumisest.
Asukoht teoses
lk 444–445
